Vannituba Plussi projekti- ja objektijuht Imre Naaris

Imre Naaris teab, mis on Skandinaavia kvaliteet.

Kui Vannituba Plussi projekti- ja objektijuht Imre Naaris noore ehitajana Soome tööle läks, polnud üle lahe töötamine veel igameheõigus.

“Kakskümmend seitse aastat tagasi oli see ikka eriti uhke värk – tuli leida Soome ehitusettevõte tööandjaks, teha tööluba ja alles siis võis tunked selga tõmmata,” meenutab Naaris noorusaegu, mil ta paari sõbra eeskujul otsustas ühendada oma ehitushuvi ning soovi näha maailma.

Eramus kasvamine õpetas ehitama

Ehitusvaldkonnas oli Imre aga nokitsenud juba lapsest saati. Vanemate maja aeda klopsis ta juba päris poisikesena kokku kõige ehtsama onni. Hiljem aitas teha isal kodus remondi- ja ümberehitustöid, milletaolised eramajas kunagi otsa ei lõpe. Esimese korraliku otsast lõpuni ise tehtud ehitustööna meenub Imrele aga koerakuut.

Kuid kõigepealt näitasid meistrid maailma näha soovinud noormehele hoopis tühjaks lammutud korteris kätte uue vannitoa asukoha ja ütlesid: “Kõigepealt tuleb siia ehitada kipsplaadist seinad.”

Kui Imre oli seinad valmis saanud, vaatasid meistrid tehtu üle, jäid rahule ning andsid järgmise ülesande – plaadi nüüd need seinad ära.

Anne ja huvi tagasid edu

Kuna Imrel annet ja pealehakkamist jagus, usaldasid vanemad mehed talle järjest uusi töid. Ka ülemused leidsid, et noort eestlast võib usaldada ning saatsid teda erinevatele koolitustele.

Õpipoisist sai käigu pealt kõigepealt sell, seejärel meister.

Kui käsitöölisena lagi käes, usaldati sõbraliku moe ning hea asjaliku jutuga Imrele ka objekti- ja projektijuhtimise töid.

“Lõpuks avastasin, et mu lapsed on kuidagi mulle märkamatult üllatavalt suureks kasvanud. Tundsin, et tahan leida nende jaoks rohkem aega, kui ainult nädalavahetused. Niisiis otsustasin paari aasta eest Soomest ära tulla ja siin ma nüüd olengi,” räägib Imre, kuidas temast sai Vannituba Plussi objekti- ja projektijuht.